Lõik raamatust “Taltsutamatu”
Tish sosistas mulle: „Emme. Ta muutus jälle metsikuks.“
Noogutasin Tishi poole ja hoidsin pilgu Tabithal, kui ta muudkui edasi rühkis. Oleksin soovinud temalt küsida: „Mis su sees praegu toimub?“
Teadsin, mida gepard mulle oleks vastanud. Ta oleks öelnud: „Mu elus on midagi lahti. Tunnen rahutust ja pettumust. Mu instinkt ütleb, et kõik peaks olema ilusam kui see siin. Ma kujutan ette avaraid tarastamata savanne. Igatsen vabalt ringi joosta, jahti pidada ja tappa. Tahan magada vaikse, tähti täis tintmusta taeva all. See kõik on nii tõeline, et ma võin seda lausa maitsta.“
Siis heidaks ta pilgu puurile, ainsale kodule, mida ta kunagi on teadnud. Ta vaataks naeratavaid loomatalitajaid, tüdinud publikut ja ähkivat, karglevat, anuvat parimat sõpra labradori.
Tabitha ohkaks ja ütleks: „Peaksin olema tänulik. Mul on siin täitsa hea elu. Hullumeelsus on igatseda seda, mida pole olemaski.“
Arvustused
Tooteülevaateid veel ei ole.